Eestis tähistatakse isadepäeva novembris - täpsemalt novembri teisel pühapäeval (sel aastal 12. novembril). Selle päeva tähistamine sai alguse Ameerikas 1910.a. Meile on isadepäev tulnud Soomest. Isadepäeva mõtteks on süvendada isade ja laste vahelisi suhteid. Isadepäeva kombestik meenutab emadepäeva oma - mõlemad on perepühad. Selle päeva tähistamise viisi otsustab iga pere ise. Isadepäeva lilleks on saanud punane ja valge roos.
Vanades ühiskondades võrdsustati abiellumine otsusega lapsi saada. Otsustajaks oli mees ja otsus viitas sellele, et mees on jõudnud tähiseni, et suudab kanda vastutust laste ja pere heaolu ja tuleviku eest.
Laps ema süles elab koos temaga üle rõõme, muresid, õnnestumisi ja ebaõnne. Sugugi vähem ei tunne laps vajadust isa järele. Sõna "emme" järel saab ta kohe selgeks sõna "issi". "Isa arm kestab hauani, ema arm igavesti," ütleb vanarahva tarkus.
Nõukogude riik kiitis riigijuhte ja -mehi, stahhaanovlasi ja nn lööktöölisi, ka sõjamehi. Aga seda, et mehel on perekond - naine ja lapsed, oli harjutud pidama väheoluliseks ja isiklikuks asjaks. Nüüd oleme mures eesti rahva iibe madalseisu pärast ja ega seda suudeta tõsta paugupealt. Vaesust on palju.
Vanarahvas on ütles: "Kus kaks pead padjal on, sinna tuleb kolmas ka!"
Kuigi isadepäeva pühitsemine on meil veel uudne komme, saab ka see tähtpäev omaseks - üheks tähtpäevaks teiste hulgas. Arvan, et sel päeval pole vaja rangelt isadepäeva pühitseda, ka pole vaja kalleid kingitusi, lillesülemeid. Isasid tuleks aga kindlasti meeles pidada. Sel päeval ei maksaks unustada ka meie hoolitsevaid vanaisasid. Taadid olgu aukohal. On nad ju oma pika eluea jooksul lastele ja lastelastele palju head teinud.
UUDO KOOLMEISTER
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment